Pastoraalkirjad

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Pastoraalkirjad on kolm Uue Testamendi raamatut: Pauluse esimene kiri Timoteosele (1Tm), Pauluse teine kiri Timoteosele (2Tm) ja Pauluse kiri Tiitusele (Tt). Nimetus "pastoraalkirjad" pärineb 19. sajandist.^[1]

Nimetust "pastoraalkirjad" kasutatakse nende kirjade eristamiseks teistest Pauluse kirjadest. Nimetatud kirju võetakse kokku ka Karjasekirjade mõiste all. Formaalselt on kirjade adressaatideks Pauluse kaastöötajad Timoteos ja Tiitus kui üksikisikud, kuid tekstide iseloom on laiem, kuna need käsitlevad üldisi kirikujuhtimise teemasid nagu õige õpetus ja kirikukord. Karjasekirjade manitsused peavad silmas seda, et kogudus peab meeldima maailmale, teemaks on kuulekus riigile ja ametnikele. Manitsused viitavad kõiges välisele, kuidas kogudusena välja paistetakse. Seejuures on kogudus tavaliselt harjunud mõtlema, kuidas Jumala silmis välja paistetakse, ning manitsused on kujundatud selles vaimus. Karjasekirjades on palju teemasid, mis hõlmavad antiikseid põhivoorused nagu mõõdukus ja õiglus.^[2]

1Tm ja Tt on peetud kirjadeks, mille sarnaseid ülemused kirjutasid alluvatele ja mille sisuks oli ametniku töö korraldus. 2Tm on kirjutatud kui Pauluse isiklik, soe pöördumine talle lähedaseks osutunud armsa venna Timoteuse poole. Kirjad on kirjutatud nõnda, et 1Tm ja 2Tm on kirjutatud suurlinna jaoks, Tt külakoha jaoks. Nii ühes kui teises peab olema Kristuse kogudus kogu selle täiuses.^[2]

Kuni 19. sajandini ei kaheldud selles, et Paulus on kirjad kirjutanud. Kehtis traditsiooniline vaatepunkt, et Paulus on nende kirjade autor. Hiljem on see aga kahtluse alla seatud.^[3] 21. sajandiks näib olevat selge, et paljud põhjendused pseudonüümsuse osas, mis toetuvad peamiselt sisulistele ja keelelistele argumentidele, on jäänud hüpoteetiliseks, ei ole leitud veenvaid empiirilisi kinnitusi. Ühtki pseudoepigraafi ei ole tõestatud, piiratud alustel on loodud hüpoteetiliste teooriate tunnustamise suhteline ja osaline konsensus. Sisuliste otsuste osas ei ole paljuski jõutud üksmeelele, mõjuteguriteks on konfessionaalsed vaated ja eelarvamused. Kirjutiste ehtsuse või ebaehtsuse toetamine sõltub uurijate teoloogilistest eeldustest ja ka nende maailmapildist. Piibliteaduses ollakse kirjade ehtsuse või ebaehtsuse küsimuses lahkneval seisukohal, uurimises on see endiselt vaieldav.^[4]